Juhend autoritele

NB! Juhend kehtib alates 12.04.2019

Kaastööd esitatakse elektrooniliselt, e-posti teel (peatoimetaja Tarmo Kulmarile või tegevtoimetaja Aira Võsale). Soovitatav formaat on MS Word .doc või .rtf. Haruldasemate šriftide ja märkide kasutamise puhul on soovitav lisada PDF-fail koos väljatrükiga.  Kaastöödele peavad olema lisatud autori kontaktandmed. Artiklite soovitatav pikkus on 40 000 – 60 000 täheruumi (koos tühikute ja joonealuste ja bibliograafiaga).

Artikkel algab pealkirjaga, mille pikkus ei peaks ületama 8-9 sõna. Sellele järgneb autori nimi ja võõrkeelne kokkuvõte (abstrakt) pikkusega kuni 800 tähemärki (tühikutega), mis peab edasi andma artiklis tõstatava põhiküsimuse või ‑probleemi, ära mainima selle, kuidas probleemi uuriti, ning osutama jõutud tulemustele. Abstraktile järgnevad 3–5 võõrkeelset märksõna artiklis käsitletavate põhiteemade, kontseptsioonide või ideede kohta. Artikli lõppu lisatakse bibliograafia. Võõrkeelsetele artiklitele lisatakse lõppu ka eestikeelne kokkuvõte.

Artiklit ei alustata alapealkirjaga (Sissejuhatus vms). Kasutatakse ainult ühe tasandi alapealkirju. Alapealkirju ei nummerdata.

Tekst peab olema tehniliselt võimalikult vähe kujundatud. Mitte kasutada poolitamist, tugevat leheküljevahetust, tabulaatorit teksti paigutamisel ja lõigu alustamisel, keskele paigutatud pealkirju jms. Esiletõstmiseks kasutatakse paksu kirja (peamiselt nimed, kui on vaja) ja kursiivi (peamiselt tsitaatsõnad).

Tsitaadid (resp. tekstinäited) peavad olema täpsed, sõnasõnalised, üldjuhul tsiteeritava allika keeles (juhul kui on oluline sisu, mitte täpne sõnastus, siis on mõttekas pigem refereerida kui tsiteerida), tõlge eesti keelde lisada sel juhul kas joone all või teksti sees. Põhitekstis tõlkes esitatud tsitaadile võib joone all lisada tsitaadi originaalkuju. Tsitaadist sõnade väljajätmist tähistatakse punktidega ja suuremaid väljajätte (üks lause või rohkem) väljajätumärgiga [—]. Pikemad tsitaadid ja keelenäited (mitu rida) esitatakse jutumärkideta, eraldi tekstiplokina (lõiguna), kindlasti mitte kasutada selle paigutamiseks tabulaatoriklahvi. Taandrida kasutada ainult juhul, kui see esineb ka tsiteeritavas allikas. Kui autor pole kindel, kas toimetus saab aru, et vastav tekstiplokk kujutab endast tsitaati, võib sellekohase märkuse lisada kaaskirjas.

Heebrea, kreeka, sanskriti, araabia vm eksootilisi tähestikke on soovitav translitereerida ladina tähestikku. Heebrea transkriptsiooni soovituslikud reeglid on olemas raamatu „Piibel kontekstis“ 2. köite lõpus (ka us.ut.ee kodulehel, vt https://www.us.ut.ee/sites/default/files/www_ut/heebrea_transkriptsioonireeglid.pdf); vanaheebrea jaoks sealne esimene, judaistika jaoks teine ja kõige muu jaoks kolmas transliteratsiooni viis. Kreeka transliteratsiooni vt ÕS (vanakreeka versioon). Kui kasutatakse heebrea ja kreeka tähestikku, siis on soovitav sel puhul kasutada fonte SBL Hebrew ja SBL Greek.

Piibli tsiteerimisel on tõlke väljaanne artikli autori valida, kuid kindlasti tuleb sellele väljaandele viidata. Piibli kirjakohtadele viitamisel on soovitav kasutada selle väljaande lühendussüsteemi. Kui artikli autor on originaalist tõlke ise teinud, siis tuleb see ära märkida.

Artiklis võib kasutada lühendeid. Vajadusel võib artikli lõppu paigutada lühendite nimekirja, nt kui autor on oma kitsamal erialal tuntud teatmeteostele ja sarjadele viitamisel kasutanud vastavaid lühendeid. Üldkasutatavaid lühendeid (nimekiri „Eesti õigekeelsussõnaraamatus”) sinna ei panda.

Märkused ja kommentaarid esitatakse tekstis joone all jooksvas numeratsioonis. Kommentaarides olevad viited allikatele vormistatakse sama süntaksi alusel nagu põhitekstiski.

Usuteadusliku Ajakirja viitamissüsteem järgib suurel määral Chicago Manual of Style’i (CMS) author-date süsteemi (kui käesolevas juhendis pole vajalikku viitetüüpi kirjeldatud, siis on näited leitavad CMS-i koduleheküljelt http://www.chicagomanualofstyle.org/tools_citationguide/citation-guide-2.html). Kuna ajakirjas ilmub ka võõrkeelseid artikleid, esitatakse ühtluse huvides viitamissüsteemis vajalikud lühendid läbivalt ladina keeles.

Peatselt avaneb võimalus ajakirja kodulehelt alla laadida Usuteadusliku Ajakirja jaoks sobiv viitamisstiil viitehaldur Zotero jaoks.

Viited publikatsioonidele esitatakse teksti sees sulgudes: sulud algavad, autori perekonnanimi, tühik, ilmumisaasta, koolon, tühik, esimese tsiteeritava lehekülje number, mõttekriips, viimase tsiteeritava lehekülje number, sulud lõpevad. Ilmumisaasta puudumisel märgitakse see ladinakeelse lühendiga s.d. (sine dato). Kui sulgudes viide on lause lõpul, järgneb viitele lauselõpu punkt.

Siin ma lesin, ja teisiti ei saa (Friedenthal 2012: 293–294).

Leheküljenumbrid eristatakse kooloniga, millele järgneb tühik. Ajakirjaartiklite puhul lehekülgedele ei viidata, raamatute ja kogumikuartiklite puhul viidatakse leheküljenumbritele alati. Arhiiviallikate puhul märgitakse leheküljed võimalusel. Kui lehed on nummerdamata, siis viidatakse sellele kasutatud kirjanduse nimistus. Lehekülgede puhul nimetatakse ära täpsed leheküljed, mitte kasutada lühendeid j ja jj või f ja ff.

Kui korraga viidatakse erinevatele allikatele, eristatakse allikad semikooloniga:

(Nõmmik 2011: 56; Petti 2002).

Kui tegu on mitme autori ühisartikliga, eristatakse autorite nimed komadega:

(Emba, Kumba 2017).

Alates neljast autorist (või toimetajast) viidatakse esimese autori (toimetaja) nime järgi ja lisatakse „et al.“:

(Raskem et al. 2015: 66).

Kui lauses on mainitud autori nime, võib viidata teosele ka ainult aastaarvu kaudu:

Ehkki Nõmmik (2016) on esitanud terve rea tõendeid oma seisukoha toetuseks, leidub siiski veel üksikuid, nt assürioloog Annus (2017: 348), kes väidavad risti vastupidist.

Kui korraga viidatakse sama autori kahele erinevale publikatsioonile, siis kirjutatakse autori nimi välja ainult esimesel korral:

Kull (2013; 2014: 45–47) aga arvab, et Nõmmik eksib, kui peab enda seisukohta ainuvõimalikuks.

Kui ühelt ja samalt autorilt viidatakse mitut samal aastal ilmunud publikatsiooni, eristatakse publikatsioonid tähtedega:

Nagu näha, on Karo (2021a: 34; 2021b) avaldanud ühel aastal mitu publikatsiooni.

Samade tähistustega viidatakse vastavatele publikatsioonidele ka kasutatud kirjanduse nimistus:

Karo, Roland. 2021b. „Seks! Seks? Seks…“. Scientia Obscura, 2 (1): 34–50.

Juhul kui autori nimi pole teada, viidatakse teksti sees pealkirja kuni kolme esimese sõna kaudu, selle puudumisel aga teksti kuni kolme esimese sõna kaudu:

(Alguses lõi Jumal 1989).

Sel juhul viidatakse kasutatud kirjanduse nimistus samuti pealkirja järgi, ent seal tuuakse pealkiri välja kogupikkuses.

Erandina, kui on tegemist vana kroonikateksti tõlkeväljaandega, võib näidata ka teksti osa, peatüki ja salmi numbrit (Libro=raamat, Cap.= Capitulo /peatükk/).

(Garcilaso 1988: Libro I, Cap. 14).

Sõnastikke, leksikone ja entsüklopeediaid tsiteeritakse vastava teose, köite numbri, väljaandmisaasta ja leheküljenumbri järgi, lisatakse ladinakeelne lühend s.v. (sub verbo) ja vastav sõna:

(ENE 1 1968: 227, s.v. ateism).

Arhiiviallikaid viidatakse teksti sees arhiivimoodustaja järgi ja lisatakse ette arhiivi nimetus:

(EELKKA, Viljandi Pauluse kogudus 1936: 52)
(TÜR KHO, Academia Gustaviana 1690: 12)
(RA, UN volinik 1981b: 155–160)
(SRA, De la Gardieska 1681: s.n.)

Kui arhiivimoodustaja järgi viitamine pole võimalik, viidatakse teksti pealkirja, esimeste sõnade või autori kaudu. Kui leheküljed on pagineerimata, lisatakse ladinakeelne lühend s.n. (sine numerorum). Bibliograafias tuuakse arhiivimaterjalid ära alajaotuses „Arhiiviallikad“ ja kirjeldatakse täpsemalt (vt allpool).

Suulised teated, e-kirjad jne viidatakse autori nime järgi (Schihalejev 2019) ja kirjeldatakse bibliograafia eraldi sektsioonis.

Sotsiaalmeedia puhul viidatakse kas postituse või kommentaari autorile või üleslaadijale, nende puudumisel tsiteeritakse pealkirja või kolme esimese sõna kaudu. Lisatakse aasta ja vajadusel kuupäev, video või podcasti puhul aeg.

(Einstein 1955: 17.00)

Bibliograafias viidatakse sotsiaalmeediale samas sektsioonis suuliste teadete, e-kirjade jms-ga.

Artikli lõppu lisatakse kasutatud kirjanduse ja muude allikate nimistu (bibliograafia). Vormistamise põhireeglid on järgmised: perekonnanimi, eesnimi, ilmumisaasta, pealkiri (kursiivis), linn, kirjastus. Artiklikogumiku, ajakirja- ja ajaleheartikli puhul lisatakse leheküljed. Kui ajaleheartiklile viidatakse veebilingi kaudu, võib leheküljenumbrist loobuda.

Bibliograafia järjestatakse autorite perenimede järgi eesti tähestiku järjekorras, autori(te) puudumisel pealkirjade või teksti esimeste sõnade alusel. Kui kasutatakse ka kirillitsas tekste, pannakse bibliograafia algusesse ladina tähestikus kirjed, seejärel aga kirillitsas kirjed, mis järjestatakse kirillitsa tähestiku järjekorras. Kui ühelt ja samalt autorilt viidatakse mitut samal aastal ilmunud publikatsiooni, reastatakse kirjed aastaarvu järel olevate tähtedega (2021a, 2021b jne).

Raamat

Kulmar, Tarmo. 2020. Kurze Einführung in einige Aspekte der grausameren religiösen Praktiken der mesoamerikanischen Zivilisation. München: Himmelherrgott-Donnerwetter.

Osa raamatust

Toimetajale viidatakse ladinakeelse lühendiga „ed.“ (editor), mitme toimetaja puhul „edd.“ (editores).

Nõmmik, Urmas. 2021. „My role model, Proto-Isaiah“. The Handbook of Prophets, Prophecies and Propheteering, edd. Gerhard von Rad, Otto Kaiser: 53–70. Jerusalem: Jerusalem Heavenly University Press.

Ajakirjaartikkel

Rohtmets, Priit. 2024. „Metodoloogilisi ja allikakriitilisi tähelepanekuid teadustekstide pealkirjade pikkuse ja sisu kvaliteedi võrdelisest suhtest Eesti kirikulookirjutuses 21. sajandi esimese ja teise kümnendi kontekstis“. Ebateaduslik Ajakiri, 2: 297–445.

Ajaleheartikkel

Remmel, Atko. 2018. „Miks muuta viitamissüsteeme?“. Postimees: 3, 23.03, https://arvamus.postimees.ee/230318/atko-remmel-miks-muuta-viitamissusteeme (25.03.2018).

Sõnastikud, leksikonid ja entsüklopeediad

ENE 1. 1968. Eesti nõukogude entsüklopeedia. A-Cent. Tallinn: Valgus.

Veebiviide

Veebiviited tuuakse bibliograafias ära eraldi alajaotuses ja varustatakse alati vaatamise kuupäevaga, mis pannakse sulgudesse veebiaadressi järele.

Peedu, Indrek. 2020. „Metodoloogilist marginaaliat kultuuriteooria ja religiooniuuringute deliminatsiooni paradigmaatilise diskursuse narratiivi“. Seos või Dihhotoomia, http://svd.ee/2020/03/metodoloogilist-marginaaliat-kultuuriteooria/ (2.04.2020).

Sotsiaalmeedia

Viidatakse konkreetsele postitusele või kommentaarile. Kui otseselt kommentaarile viidata ei saa, siis viidatakse postitusele.

Espak, Peeter. 2018. „Istun just von“. Facebook, 7.04, https://www.facebook.com/plugins/comment_embed.php?href=https%3A%2F%2Fwww.facebook.com%2Fpeeter.espak%2Fposts%2F10213769448563855%3Fcomment_id%3D10213769892374950  (22.04.2018).

Podcast’id ja internetivideod

Snaperski. 2009. „Käekell“. Youtube’i video, 12.05, https://www.youtube.com/watch?v=jWaq0GSRos0 (15.04.2018).

Einstein, Albert. 1955. „I like my articles like I like my women – short and funny“. Podcast, 17.04, http://alberteinstein.com/history/podcasts/womensf.mp3 (7.04.2018).

Arhiivid

Arhiiviallikad tuuakse bibliograafias ära eraldi alajaotuses. Kui võimalik, kirjeldatakse säiliku asukohta fondi nime või numbri, nimistu nime või numbri ja säiliku numbri kaudu, mis eristatakse punktidega.

Eesti Evangeelse Luteri Kiriku Konsistooriumi arhiiv (EELKKA)

Viljandi Pauluse kogudus. 1936. Jaan Lattiku kiri, 3. oktoober.

Riigiarhiiv (RA)

(NSVL MN j. a.) Usuasjade Nõukogu (UN) volinik Eestis. 1981b. Переписка с Советом по делам религий при Совете Министров СССР. RA, ERA.R-1989.1.237. Vaimulike kaebused, 12. juuni.

Tartu ülikooli raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakond (TÜR KHO)

Academia Gustaviana. 1690. Constitutioner, 7.1.2. Kongl. Academiens i Dorpt Constitutioner förswenskade, dateerimata.

Sveriges Riksarkivet (SRA)

De la Gardieska samlingen 1681. E 1567. Statius Stein till Magnus Gabriel De la Gardie. 20. mai

Suulised teated, e-kirjad jms

Varia-rubriiki kuuluvad allikad tuuakse kasutatud kirjanduse nimistus ära eraldi.

Friedenthal, Meelis. 2018. E-kiri autorile, 23.03.

Schihalejev, Olga. 2019. Suuline teade, 23.02.